november 16, 2010
Patience
Olen nüüd üsna pikalt selle asjaga viivitanud, aga kohe saan oma töökoorma kaelast ära (kuigi järjest tuleb juurde neid nurga tagant) ning saan tutvustada veel paari kohta, kus käinud-näinud.
november 01, 2010
Vaatamisväärsus nr 6 - Eesti Panga muuseum
27.10.2010 Vaatamisväärsus nr 6 - Eesti Panga muuseum
Seoses 26. oktoobril toimunud arutelule eesti krooni üle minu ja rasmuse vahel ning sellele järgnenud üldisemale arutelule/väljapanekule laupäeval, 30. oktoobril minu onu, ema, vanaema ja minu vahel, on mul väga hea meel, et sai selles toredas muuseumis käidud. Sissepääs on prii. Tuleb lihtsalt õige uks leida ja see ei ole väga raske.
Uksest sisenedes jäävad seintele kaardid ja skeemid. Ka neid oli põnev uudistada, aga põhiekspositsioon algas saaliga vasakut kätt. Saalis tuleb liikuda kellaosuti liikumise suunas, kuid keskmised vitriinid kuuluvad rohkem nagu ekspositsiooni esimese poole sisse.
Esmalt hulka ajalugu ja arveraamatuid ja pilte töötajatest ning nende elulugusid, aga näituse kõige kõige esimeseks eksponaadiks (-tideks) on Kristjan Raua (1-kroonine) ja Rudolf Tobiase (25-kroonine) vahakujud. Ja vahakujude pärast see muuseum mulle nii eriline tunduski... ruum on üsna hämar ja ütleme, öösel üksinda seal olles võib küll tekkida tunne, et keegi vist liigutas.
Edasi liigutakse panga presidentide (üks suure vatsakesega härra on ka tee vahakujude hulka leidnud, aga nimi läks mul meelest) ja nõukogu esimeeste juurest edasi mööda Baeri vahakujust ning algab raha osa. Vitriinide kaupa meeldetuletusi sellest, milliseid rahasid ühel või teisel ajahetkel Eestis kasutatud on. Muinasteema kallale pole mindud (see rohkem Ajaloomuuseumi/instituudi teema), kuid 19. sajandist on igatahes alustatud. On kupüüre, münte, sente, penne, trükiplaate, meenemünte, kuni lõpuks Lydia Koidulast (vabandust, Jannsenist) ja Carl Robert Jakobsonist möödudes jõutakse plastmassraha-ajastuni ehk krediit- ja deebetkaartideni (ka minu esimene pangakaart, Hoiupanga oma, oli seal olemas.. awwi... kahjuks jäin oma 10-nest vms kroonist ilma, mis seal peal olid.. kui Maapank uksed kinni pani.. milline pettumus :D)
Kaartide hordist möödudes (kusjuures kummaline juhtumus 500-kroonistest oli minu jaoks väga intrigeeriv - õnnelik vanamees... kes ei tea, lühikokkuvõte: mehel majoneesipurk rahaga ahjus, poeg teeb tule ahju alla, raha söestub, mees viib raha panka, ekspertiis tuvastab, et säilinud on kõikidest rahadest vähemalt 50% kupüürist, mees saab raha tagasi.. ja see ei olnud väike summa), jõuame päevakorralise teema, ehk eurode juurde... on seal igasuguseid eurosente-münte ja meie tulevased mündid ka. Täitsa kenad ja korralikud, aga mulle meeldis ikkagi see sõnadega kavand rohkem (see "ema" ja mis veel seal olid).
Kui ruumi keskelt ka piiluda, siis on seal nunnusid rahakassasid ja paar kullakangi riiulisse sattunud, sekka pangatöötajate isiklikke esemeid ja uudislõikeid ja kõike, mis pangas võiks vaja minna.
Aga kui kellelgi plaan sinna mündikomplekte ostma minna, siis need on otsas. Tundus, et huvi on suur, sest muuseumi uks kolksatas korrapäraselt iga 2-5 minuti tagant ja uuriti, kas münte on. Või küpüüre (kuigi neid ka kõiki polnud)... tulus äri ütlen ma. Eriti nende mündikomplektide oma... saad ca 2-3 krooni väärtuses münte, kuid maksad nende eest üle 100 krooni. Aga muuseumile muidu 5+!
Tulles tagasi nüüd selle vestluse juurde, mida mainisin 30. oktoobri kohta, siis oli tähistamisel minu sünnipäev (tagantjärgi) ja jutt läks rahade peale. Ja kuna me olime mu vanaema juures, ja tema on juba meie kodumaakonna muuseumilegi tuttav kontribuutor, siis hakkas vanu rahatähti ja -münte tulema uksest ja aknast, ainult kuldrahasid ei suudetud üles leida. Neid oleks küll tahtnud näha... muidu nägin ka siukseid rahatähti, mida muuseumis polnud, aga mis Eestis kehtinud on (küll ka mujal). Mäletan päris hästi, et õega sai väiksena poodi mängitud vanaema juures tsaarirubladega (1800ndate lõpp), selgus, et need oli onu kooli ajal kokku ostnud, sest see oli popp toona. Nüüd on neid nii palju, et pole midagi peale hakata. Seisavad ja ootavad, kuni kunagi iidama-aadama aja pärast keegi need endale pärib ja suureks rahaks teeb äkki.
Selle pärast raha ongi naljakas... tal on kindel väärtus, kui ta on käibel, olenevalt põhjustest, miks ta käibelt kaob, ta väärtus tõuseb või langeb... seejärel on stabiilselt vaid paberiväärtusega ning ühel hetkel teeb kiire sööstu hinnas ja mida haruldasem (s.o mida vähem keegi seda "paberit"/"metalli" kõrvale on pannud) ta on, seda väärtuslikum. Ma ei tea, kas ma saan seda nii üldistavalt väita, aga praegusel momendil minu mitte-eksperdi tunne ütleb küll nii. Nüüd numismaatikud ja rahatuusad hoiavad kätega peast kinni :D
 |
| Kaart Eesti Panga kodulehelt |
Uksest sisenedes jäävad seintele kaardid ja skeemid. Ka neid oli põnev uudistada, aga põhiekspositsioon algas saaliga vasakut kätt. Saalis tuleb liikuda kellaosuti liikumise suunas, kuid keskmised vitriinid kuuluvad rohkem nagu ekspositsiooni esimese poole sisse.
Esmalt hulka ajalugu ja arveraamatuid ja pilte töötajatest ning nende elulugusid, aga näituse kõige kõige esimeseks eksponaadiks (-tideks) on Kristjan Raua (1-kroonine) ja Rudolf Tobiase (25-kroonine) vahakujud. Ja vahakujude pärast see muuseum mulle nii eriline tunduski... ruum on üsna hämar ja ütleme, öösel üksinda seal olles võib küll tekkida tunne, et keegi vist liigutas.
 |
| Aga kui oleks sellised rahad? Pic by M |
Kaartide hordist möödudes (kusjuures kummaline juhtumus 500-kroonistest oli minu jaoks väga intrigeeriv - õnnelik vanamees... kes ei tea, lühikokkuvõte: mehel majoneesipurk rahaga ahjus, poeg teeb tule ahju alla, raha söestub, mees viib raha panka, ekspertiis tuvastab, et säilinud on kõikidest rahadest vähemalt 50% kupüürist, mees saab raha tagasi.. ja see ei olnud väike summa), jõuame päevakorralise teema, ehk eurode juurde... on seal igasuguseid eurosente-münte ja meie tulevased mündid ka. Täitsa kenad ja korralikud, aga mulle meeldis ikkagi see sõnadega kavand rohkem (see "ema" ja mis veel seal olid).
 |
| Lydia & Carl.. just chillin. Pic by M |
Aga kui kellelgi plaan sinna mündikomplekte ostma minna, siis need on otsas. Tundus, et huvi on suur, sest muuseumi uks kolksatas korrapäraselt iga 2-5 minuti tagant ja uuriti, kas münte on. Või küpüüre (kuigi neid ka kõiki polnud)... tulus äri ütlen ma. Eriti nende mündikomplektide oma... saad ca 2-3 krooni väärtuses münte, kuid maksad nende eest üle 100 krooni. Aga muuseumile muidu 5+!
Tulles tagasi nüüd selle vestluse juurde, mida mainisin 30. oktoobri kohta, siis oli tähistamisel minu sünnipäev (tagantjärgi) ja jutt läks rahade peale. Ja kuna me olime mu vanaema juures, ja tema on juba meie kodumaakonna muuseumilegi tuttav kontribuutor, siis hakkas vanu rahatähti ja -münte tulema uksest ja aknast, ainult kuldrahasid ei suudetud üles leida. Neid oleks küll tahtnud näha... muidu nägin ka siukseid rahatähti, mida muuseumis polnud, aga mis Eestis kehtinud on (küll ka mujal). Mäletan päris hästi, et õega sai väiksena poodi mängitud vanaema juures tsaarirubladega (1800ndate lõpp), selgus, et need oli onu kooli ajal kokku ostnud, sest see oli popp toona. Nüüd on neid nii palju, et pole midagi peale hakata. Seisavad ja ootavad, kuni kunagi iidama-aadama aja pärast keegi need endale pärib ja suureks rahaks teeb äkki.
Selle pärast raha ongi naljakas... tal on kindel väärtus, kui ta on käibel, olenevalt põhjustest, miks ta käibelt kaob, ta väärtus tõuseb või langeb... seejärel on stabiilselt vaid paberiväärtusega ning ühel hetkel teeb kiire sööstu hinnas ja mida haruldasem (s.o mida vähem keegi seda "paberit"/"metalli" kõrvale on pannud) ta on, seda väärtuslikum. Ma ei tea, kas ma saan seda nii üldistavalt väita, aga praegusel momendil minu mitte-eksperdi tunne ütleb küll nii. Nüüd numismaatikud ja rahatuusad hoiavad kätega peast kinni :D
Tellimine:
Postitused (Atom)