Vaatamisväärsus nr 5 - Tondipoiste ausammas

Mõningad teist ilmselt vaatavad seda pealkirja ja mõtlevad: "ohjaa.. jälle üks ausammas, öäk". Minulgi oli selline eelarvamus enne seda projekti, kuid praeguseks on viiest objektist 3 olnud ausambad/skulptuurid ja need ei jää kindlasti viimasteks. Kui te aga küsiksite mult, miks mulle ausambad ei meeldinud ja miks nad nüüd meeldivad, ma jääksin vastuse võlgu. Võib-olla olen ma hakanud nägema ausambaid (kuid mitte skulptuure) sümboolses ühenduses antud ausammastel kujutatud isikute ja nende reaalsete hauakividega. Võib-olla.

Vaatamisväärsus nr 5 - 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus hukkunud kadettide monument ehk Tondipoiste ausammas

Ausamba asukoht.

Pika ja uhke nimega ausammas asub Tondil, Tondi tn 55/57, Tondi Selveri vahetus läheduses. Ausammas noortele kadettidele avati esmalt 16. septembri hommikul 1928. aastal. Eelmine artikkel on pärit 1928. aasta Postimehest, kuid mul oli tunduvalt liigutavam lugeda Päevalehe samateemalist artiklit, mis ilmus samuti 17.09.1928. Ütleme nii, et see ajakirjanik on (minu jaoks) osanud õigetele nuppudele vajutada. Nagu tõenäoliselt ka avamisaegseid artikleid lugematagi aru saate, oli antud sündmus tolleaegsele ühiskonnale suure tähtsusega (ja miks mitte ka praegu). Nagu Postimehest selgub, oli avamisele tulnud "mitmetuhandeline rahvahulk".

Tondipoiste ausammas. Pic by M

Ma eeldan, et seda, mistõttu kuju rajati, ma pikemalt kirjeldama ei pea. Noormehed, kellele ausammas pühendatud on, on Aleksander Tomberg (19), August Udras, Arnold Allebras ja Aleksander Teder (21), peale nende sai vigastada veel 9 kadetti.

Ausamba esialgne autor on Amandus Adamson, kuju valati Itaalias ning graniidist alus valmis Eestis. Esimene versioon asus laugja mäe tipus, kuhu viis trepp, kuna ausammas asus Sõjakooli aiaga piiratud territooriumil ning sedasi oli ta ka teiselt poolt aeda nähtav. Ausammas lammutati 1941. aastal (and should I add why...?), kuid taastamisplaane hakati pidama juba Saksa okupatsiooni ajal. Paraku jõuti ausamba taastamiseni ajaloo ja olude sunnil alles 2009. aastal, kui Jaak Soansi (n A. H. Tammsaare kuju Tammsaare pargis) poolt loodud ausamba koopia 15. mail (taas)avati. Samba taasavamise maksumuseks kujunes 4 579 790 krooni, mille Tallinna linn oma eelarvest selleks otstarbeks eraldas. Kuju algne maksumus 1928. a oli 17 590 krooni (10 krooni = 41 kg rukkist)

Mälestustahvel samba tagaküljel. Pic by M

Nurgakivi panemisel ütles linnavolikogu esimees Toomas Vitsut :"/---/täna paneme taas nurgakivi 80
aastat tagasi loodud mälestusmärgile. Tallinna linn teeb seda usus ja lootuses, et enam ei pöördu
tagasi need ajad, kus võim kehtestas ennast hirmu abil." Siinkõnelja loodab ka.

Samba taastamisest valmis ka dokumentaalfilm "Tondipoisid", mida esitleti Vabaduse väljakul 23.08.2009.

Isiklik märkus kellele iganes, kelle ülesanne/mure see on - palun koristage see jube prügihunnik ära, mis ausambaga kaasneva platsi prügikasti kõrvale kerkinud on. See on tõesti väga inetu, oleks nii uuelt mälestusmärgilt veidi korrastatumat ümbrust oodanud (mitte, et vanemate ausammaste ümbruses olev võimalik laga oleks kuidagi sellega vabandatav, et ausammas on vana ja vähesed teda külastavad).

Ja homme võib-olla siis veidi kinnisematesse ruumidesse, kui mu kaasseltsiline aega leiab ;)

Vaatamisväärsus nr 4 - Tauno Kangro "Mõtlik mees"

Kuju asukoht

See nädal on läinud sünnipäeva ja kooliga seoses nii kiiresti, et mulle tundus, et ma ei jõuagi kuhugi.. siis täna, olles ärganud kell pool seitse õhtul, mõtlesin, et miks mitte teha kiire ring kodu juures. Ja nii sai vaatamisväärsuseks nr 4 Tauno Kangro skulptuur "Mõtlik mees", mis asub Männi pargis. Või peaksin ütlema Männipargis? Selle pargi müstika on see, et isegi ühes ja samas tekstis kirjutatakse selle nime erinevalt.

Kes ei tea, siis Männi park asub Mustamäel. Tal on ka teine nimi - Keskuse parkmets. Männi park on (väidetavalt) looduslikult taimedega kattunud endine liivik, kuid puude istutamises ma kahtlustaksin küll inimkätt. Ei tea.. pole antud teemas nii kodus, et midagi kindlat väita.

Kuju tutvustav kivi. Pic by M

"Mõtlik mees" on 28 tonni kaaluv graniitskulptuur, millel vanust varsti pea 9 aastat. Kui kuju loodi, oli 3 varianti, kuhu ta panna: TTÜ juurde, Männi parki või Sõpruse puiestee ja Akadeemia tee ringi keskele. Lõpuks püstitati kuju Männi parki ja avati Mustamäe sügispäevade raames 2002. aastal (kuigi Tauno Kangro kodulehel on valmimisaastaks 2005.. kala). Kuju hind oli 275 000 krooni.

Tsiteerin Eesti Päevalehte: "Skulptuure on Mustamäel nii palju, et juba seal on neid raske kokku lugeda: linnaosavalitsuse enda käsutuses oleva loetelu järgi on neil 31 kuju, ent muinsuskaitseameti registri järgi lisanduvad veel Ellen Kolgi „Tammeistutajad” (1989) ja Ole Ehelaidi „Keeris” (1969)." (Rõhutus on minu.) Kui nüüd silmas pidada, et Tallinna linnas on väidetavalt kokku u 70 (avalikku) skulptuuri, siis on Mustamäe käes pea pooled (ja kui paljud neist veel on selles samas Männi pargis?) Kunstimeelne linnaosa, kas pole?

"Mõtlik mees" by Tauno Kangro. Pic by M

"Mõtliku mehe" kuju avamisega alustati ka "Mõtleva Mehe" auhinna andmist. Seda antakse kohalikku elu (s.o Mustamäe) enim mõjutanud inimesele või inimrühmale. Esimesel kahel aastal sai kuju korraga 3 nominenti (teadus-, ühiskonnaelu- ja kultuuri- ja hariduspreemia), 2004. aastast alates on suure kuju pisikese pronkskoopia (mille autoriks samuti Tauno Kangro) saanud iga kord 2 nominenti (teaduspreemia
jäi kõrvale). Selle aasta võitjate kohta andmeid ei ole leidnud.

Siinkohal lõpetan ja soovitan kõigil tutvuda ka kodulähedaste vaatamisväärsustega ning nende kohta rohkem uurida, et silmaringi laiendada.

Sing-a-song: VV Brown - Shark in the Water (Blame remix)

Vaatamisväärsus nr 3 - Okupatsioonimuuseum

Vaatamisväärsus nr 3 - Okupatsioonimuuseum (05.10.2010)

Muuseumi asukoht

  Täna läksin jällegi kohta, kus pole enne käinud. Nimelt Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse muuseumi. Lõpuks, kui olin tuvastanud sissepääsu asukoha ning täiesti superulmelise ukse (suur metallsein, mis liigub automaatselt eest), avastasin, et pilet maksab 15.- ja sellest kahju ei hakanud. Letist anti ka kaasa saalis olevate eksponaatide lühitutvustused, millest ainult ühte ei suutnud üles leida. Nimelt taburetti, mida sai põranda külge kinnitada. No tõesti ei leidnud :D

Vladimir Iljitš Lenin puhkab põrandal. Pic by M

Eksponaate oli kenasti ja vitriinides asju veelgi rohkem - iga vitriini ees vastava teemaga videofilm inglise, eesti ja vene keeles, mida sai edasi kerida, pausida jm. Kui plaan kõik filmid otsast lõpuni vaadata, läheb seal väga kaua, sest üks film on ca 25 minutit ja kokku neid oli vist 5. Videofilmid koosnesid arhiivmaterjalist, inimeste mälestustest ja muust - mõni lõikudest oli väga liigutav ja tõi isegi pisara silma. Tõenäoliselt välismaalased, keda seal üsna omajagu oli, mõtlesid, et eeee..... sa ei pea seda siin nii tõsiselt ka võtma. Jam.. selle kohta oli seal ekspositsiooni alguses üks ilus lause: "Mälu kaotus ja mälu lüngad on rahvale ohtlikud" - stend üritas põhjendada, et miks on sellist negatiivsete (valulike, kurbade) emotsioonidega seotud sündmuseid kajastavat muuseumi vaja meile.

Mitu tuttavat makki leiad sina? Pic by M

Olles nüüd maininud raskeid sõnapaare nagu "negatiivsed emotsioonid" jm, meenus mulle, kuidas me oma Material Culture Studies loengus jõudsime kuidagi (vist arhitektuuri kaudu) välja Eesti Vabariigi väga nõukogudeliku lähiminevikuni ning kuidas "iga välismaalasest tuttav, kes siia tuleb, saadetakse kohe Okupatsioonimuuseumi, et ta teaks, millest me oleme pidanud läbi tulema, et siia jõuda" - argument seisnes seal selles, et mitte iga ühele ei too see muuseum vaid negatiivseid mälestusi ja me ei peaks seda vaatama, kui halbade asjade kogumit. Nii leidsin mina sealt raadiomakkide nurgakese, kus nii mõnigi aparaatidest on vanaema-vanaisa juures või omal kodus täitsa alles ja kui näppida, siis äkki hakkavad tööle ka :)

Oleks nagu Lenin ja Brežnev... Pic by M

Ma ei hakka pikemalt enam eksponaatidest rääkima, kuid mainiks ära punaliidrite kujude saatuse. Trepp, mis nendeni viis, näeb väga mmm.. eepiline välja. Seinad on kaetud punase sametiga, üle trepi ääre ripuvad punalipud kuldsete tuttidega. Tundub nagu seisaksid allkorrusel käed õieli Brežnev ja Lenin ise, kuid mida lähemale jõuad, seda ilmsemaks saab, et tegelikult on tegu Mihhail Kalinini (ühe labakäeta) ja Viktor Kingisseppa monumentidega. Nende ees põrandal lebasklevad Lauristin, Lenin ja teised kommunistid, kes omal ajal tänavanurkasid ja parke "kaunistasid" oma paatoslike skulptuuride ja büstidega ning kõigil neil on õndsad, aatelised näod peas. Aga nüüd on nad põrandal. Ning enam ei kaunista nad tänavanurkasid, vaid vaatavad, kuidas seltsimehed Viktor ja Mihhail WC sissepääsu turvavad. Sõna otseses mõttes. Näitusesaal läheb nii sujuvalt üle tualetiks, et ma alguses ei saanud asjale pihtagi.

Viktor ja Mihhail WC-valves. Pic by M

Selle nükkega sai Okupatsioonimuuseum mult andeks veidi pilla-palla vitriinid ja ainult riiulite, mitte neil olevate eksponaatide nummerdamise, mis raskendas veidi detailsema info saamist. Siiani pole ma kuskil näinud, et ka tualettruumide ala on põnevalt sisustatud või hõlmab osa muuseumi väljapanekust (võib-olla Tretjakovi galeriis oli midagi sarnast mul meenub, aga ma käisin seal varsti juba 5 aastat tagasi ja ei pane pead panti). Ja väga bro ühiskraanikauss kolme kraaniga. Võib-olla võib mõni inimene pidada seda veidi näotuks, kuid minu jaoks on üsna irooniline, et kunagi tuletasid nad inimestele tänavapildis (täpsemalt Harjumäel ja Tornide väljakul) meelde oma panust kommunistlikke ideede edasiviimises, aga nüüd tuletavad nad inimestele meelde, et pärast tualetis käimist tuleb käsi pesta.

Sellise mõttega täna lõpetan ja soovitan kõigil (lähi)ajaloohuvilistel kindlasti selles huvitavas muuseumis ära käia. Vabandan jällegi piltide siia-sinna kvaliteedi pärast, kuna jooksin traditsiooniliselt telefoniga ringi ja klõpsisin.

btw sain linnaeksami läbi autokoolis ning nüüd veel ARK (kuigi pean kooli teooriaeksami uuesti tegema, sest mul läks 30 päevast vahe veits pikemaks.. aga see on rohkem bürokraatlik test)

Vaatamisväärsus nr 2 - Mart Saare monument

Vaatamisväärsus nr 2 - Mart Saare monument Kadriorus (01.10.2010)

Mart Saare monument Kadriorus. Pic by M

Ootasin bussi, et minna Metsakalmistule ning avastasin, et pole kunagi käinud vaatamas, mis monumendiga on Uus-Sadama bussipeatuse taga tegu. Teeke, mis sinna viis, tundus olevat veidi hooldamata ja rohmakas. Ainuke info oli nimi sambal ja aastarvud: Mart Saar 1882-1963. Nüüd te loete seda üle ja mõtlete (tõenäoliselt), et who the fuck is Mart Saar. Mõtlesin ka mina, võib-olla veidi tsensuursemalt.

Kõndisin ausamba taha, et äkki seal on mõni plaadike või midagi sellist. Aga ei...... kahjuks oli otsustanud keegi seda tagakülge kasutada WC-na, nii et seal oli hoopis kakahunnik, mis kaetud taskurätiku ja kruusaga, mis toodud teekese pealt. Ma kujutan ette, et Mart Saar poleks kindlasti oma eluajal rõõmustanud, kui keegi oleks talle ütelnud, et vot teeme sulle ausamba, aga kirja ei pane, kes sa olid ja siis ühel heal päeval tuleb keegi ja kakib su ausamba taha...

Mart Saar via EMIC

Tulles selle intsidendi juurest edasi, mille üle igaüks oma väärikuse põhjal saab otsustada ja et päästa teid teadmatusest (teadjad saavad hüüda: ma teadsin seda!): Mart Saar oli eesti helilooja (650+ teost), organist ja rahvaviiside koguja. Õppis suisa Peterburi Konservatooriumis, mille lõpetas hõberahaga (ehk siis tubli poiss). Tema laulud kuuluvad ka laulupidude repertuaari (Põhjavaim, Leelo, Ühte laulu tahaks laulda) ja tal on ilusaid/eksperimentaalseid klaveripalasid, millest osa ka Youtubes üleval (Prelüüd nr 22, prelüüd nr 15 jt).

Antud ausammas on avatud 1982. aastal (wikis on ta millegipärast Tartusse topitud), selle autor on Aime Kuulbusch (n Heino Elleri mälestusmärk).

Monumendi asukoht

Kuna ma õpin antropoloogiat ja arheoloogiat, siis pean teda kindlasti tänama rahvaviiside kogumise ja analüüsimise vaevarikka töö eest... aitäh!

Allikad:
Eesti Muusika Infokeskus - http://www.emic.ee/helilooja/martsaar
Wikipedia Eesti - http://et.wikipedia.org/wiki/Mart_Saar

I have a project

Nii.. võtsin end käsile ning hakkan end (ja ka neid, kes lugeda viitsivad) kultuuriliselt harima. Järgneva aasta jooksul (30.09.10-30.10.10) üritan igal nädalal külastada vähemalt üht vaatamisväärsust (tõenäoliselt kõik Eestis, paratamatult enamik Harju- ja Hiiumaal). Seega peaks kokku tulema min 52 tuntud ja tundmatut vaatamisväärsust, mõnest pikemalt, mõnest lühemalt.

Enamik neist saavad olema ajaloolis-arheoloogilised, kuid sekka ka mälestussambaid, -kive, tähtsamaid surnuaedu ja kuulsaid hauapaiku, muuseume ja muud sarnast. Siiani olen oma kehtestatud kvooti ületanud. Alguses plaanis lisada inglise keelse tõlke ka, aga see teeb blogi tülikalt pikaks. Kui see kohustuslik osa läbi, siis objekt nr 1.

Vaatamisväärsus nr 1 - Bastionikäigud Ingeri bastioni all (30.09.2010)

Käisin Ingeri bastionkäikudes (sissepääs Kiek in de Köki torni kaudu) Tallinna Tudengipäevade raames, kui pilet oli 25.-, muidu maksab täispilet bastionkäikudesse 90. – (5,75€) ning sooduspilet (ITIC kaart, õpilased, üliõpilased, pensionärid) 50. – (3,20€). Kuna eestikeelsel tuuril polnud vabu kohti, valisin inglisekeelse (kohapeal selgus, et ca 85% ekskursantidest olid eestlased).


Alguses näidati väikse kiiksuga multifilmi, kus peategelased olid Ülemiste vanake ja Tallinna areng. Polnud just väga traditsiooniline lähenemine, kuid naljakas ja köitev sellegipoolest. Sellele järgnes tuur. Kui keegi plaanib sinna lähitulevikus minna, siis kindlasti paksem jakk kaasa, sest kivist võlvkäikudes on üsna külm.

Stiilne punkar. Pic by M

Tavalisest eripärane oli ka see, et esmalt mindi olevikust minevikku ning seejärel 2010. aastast tulevikku (aastasse 2200-midagi) (üliaeglase) rongiga, kus näidati väga ameerikapärast videot.


Tuuri kogupikkus oli umbes 300 meetrit, aga kuna maa all kaob tee- ja ajapikkuse taju, tundus see maa palju pikem. Ei saa öelda, et poleks tuurilt lahkunud targemana, aga kindlasti oleksin tahtnud rohkem teada saada ajaloolisest taustast. See aga oleks tõenäoliselt teised külastajad surmani ära väsitanud :P

Punkarite punkris. Pic by M

Ingeri bastion ehitati1690-1696. aasta paiku ning muudeti pargiks 1860. aastal, mil temast sai meile tuntud Harjumägi. Iga kord, kui sealt üles ronite, siis pidage meeles, et need bastionid on rajanud inimkäsi (kui mitte öelda 'muskel') ning et enne oli see koht sama madal, kui Vabaduse väljak. 19. sajandil oli bastioni peal restoran ja suveteater, isegi Charles Leroux käis seal esinemas (kahjuks uppus ta pärast ebaõnnestunud langevarjuhüpet Tallinna lahte).

Pildid, mis siia olen lisanud, on väga randomid, aga ma ei hakanud arhitektuurilisi imetluspilte lisama, sest ma lihtsalt ei teinud neid. Kõik pildid on tehtud mobiiliga, sest ma unustasin kaamera koju, aga kvaliteet sellest väga vast kannatanud pole (v.a postripilt, millest ma tahaksin täiega koopiat :D. - "Enne mõtle, siis ütle sest ka VAENLANE võib sind kuulda")

Nõukogude avalik käimla. Pic by M

Halva kvaliteediga äge poster. Pic by M

Päeva laul: Cee Lo Green - Fuck You