Vaatamisväärsus nr 3 - Okupatsioonimuuseum

Vaatamisväärsus nr 3 - Okupatsioonimuuseum (05.10.2010)

Muuseumi asukoht

  Täna läksin jällegi kohta, kus pole enne käinud. Nimelt Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse muuseumi. Lõpuks, kui olin tuvastanud sissepääsu asukoha ning täiesti superulmelise ukse (suur metallsein, mis liigub automaatselt eest), avastasin, et pilet maksab 15.- ja sellest kahju ei hakanud. Letist anti ka kaasa saalis olevate eksponaatide lühitutvustused, millest ainult ühte ei suutnud üles leida. Nimelt taburetti, mida sai põranda külge kinnitada. No tõesti ei leidnud :D

Vladimir Iljitš Lenin puhkab põrandal. Pic by M

Eksponaate oli kenasti ja vitriinides asju veelgi rohkem - iga vitriini ees vastava teemaga videofilm inglise, eesti ja vene keeles, mida sai edasi kerida, pausida jm. Kui plaan kõik filmid otsast lõpuni vaadata, läheb seal väga kaua, sest üks film on ca 25 minutit ja kokku neid oli vist 5. Videofilmid koosnesid arhiivmaterjalist, inimeste mälestustest ja muust - mõni lõikudest oli väga liigutav ja tõi isegi pisara silma. Tõenäoliselt välismaalased, keda seal üsna omajagu oli, mõtlesid, et eeee..... sa ei pea seda siin nii tõsiselt ka võtma. Jam.. selle kohta oli seal ekspositsiooni alguses üks ilus lause: "Mälu kaotus ja mälu lüngad on rahvale ohtlikud" - stend üritas põhjendada, et miks on sellist negatiivsete (valulike, kurbade) emotsioonidega seotud sündmuseid kajastavat muuseumi vaja meile.

Mitu tuttavat makki leiad sina? Pic by M

Olles nüüd maininud raskeid sõnapaare nagu "negatiivsed emotsioonid" jm, meenus mulle, kuidas me oma Material Culture Studies loengus jõudsime kuidagi (vist arhitektuuri kaudu) välja Eesti Vabariigi väga nõukogudeliku lähiminevikuni ning kuidas "iga välismaalasest tuttav, kes siia tuleb, saadetakse kohe Okupatsioonimuuseumi, et ta teaks, millest me oleme pidanud läbi tulema, et siia jõuda" - argument seisnes seal selles, et mitte iga ühele ei too see muuseum vaid negatiivseid mälestusi ja me ei peaks seda vaatama, kui halbade asjade kogumit. Nii leidsin mina sealt raadiomakkide nurgakese, kus nii mõnigi aparaatidest on vanaema-vanaisa juures või omal kodus täitsa alles ja kui näppida, siis äkki hakkavad tööle ka :)

Oleks nagu Lenin ja Brežnev... Pic by M

Ma ei hakka pikemalt enam eksponaatidest rääkima, kuid mainiks ära punaliidrite kujude saatuse. Trepp, mis nendeni viis, näeb väga mmm.. eepiline välja. Seinad on kaetud punase sametiga, üle trepi ääre ripuvad punalipud kuldsete tuttidega. Tundub nagu seisaksid allkorrusel käed õieli Brežnev ja Lenin ise, kuid mida lähemale jõuad, seda ilmsemaks saab, et tegelikult on tegu Mihhail Kalinini (ühe labakäeta) ja Viktor Kingisseppa monumentidega. Nende ees põrandal lebasklevad Lauristin, Lenin ja teised kommunistid, kes omal ajal tänavanurkasid ja parke "kaunistasid" oma paatoslike skulptuuride ja büstidega ning kõigil neil on õndsad, aatelised näod peas. Aga nüüd on nad põrandal. Ning enam ei kaunista nad tänavanurkasid, vaid vaatavad, kuidas seltsimehed Viktor ja Mihhail WC sissepääsu turvavad. Sõna otseses mõttes. Näitusesaal läheb nii sujuvalt üle tualetiks, et ma alguses ei saanud asjale pihtagi.

Viktor ja Mihhail WC-valves. Pic by M

Selle nükkega sai Okupatsioonimuuseum mult andeks veidi pilla-palla vitriinid ja ainult riiulite, mitte neil olevate eksponaatide nummerdamise, mis raskendas veidi detailsema info saamist. Siiani pole ma kuskil näinud, et ka tualettruumide ala on põnevalt sisustatud või hõlmab osa muuseumi väljapanekust (võib-olla Tretjakovi galeriis oli midagi sarnast mul meenub, aga ma käisin seal varsti juba 5 aastat tagasi ja ei pane pead panti). Ja väga bro ühiskraanikauss kolme kraaniga. Võib-olla võib mõni inimene pidada seda veidi näotuks, kuid minu jaoks on üsna irooniline, et kunagi tuletasid nad inimestele tänavapildis (täpsemalt Harjumäel ja Tornide väljakul) meelde oma panust kommunistlikke ideede edasiviimises, aga nüüd tuletavad nad inimestele meelde, et pärast tualetis käimist tuleb käsi pesta.

Sellise mõttega täna lõpetan ja soovitan kõigil (lähi)ajaloohuvilistel kindlasti selles huvitavas muuseumis ära käia. Vabandan jällegi piltide siia-sinna kvaliteedi pärast, kuna jooksin traditsiooniliselt telefoniga ringi ja klõpsisin.

btw sain linnaeksami läbi autokoolis ning nüüd veel ARK (kuigi pean kooli teooriaeksami uuesti tegema, sest mul läks 30 päevast vahe veits pikemaks.. aga see on rohkem bürokraatlik test)